Nädala näpunäited

Reede hommik Reykjaviki ülikoolis õpitoas: juba teine kohvi tass tühjenemas, õppivad ja äärmiselt süvenenud tudengid. Ma peaks ka õppima, eks ma natuke siit ja sealt tegin...aga igal pool on hunnik segavaid faktoreid nagu näiteks kohvimasin jahvatamas kohviube, et järjekordsele kohvinäljas tudengile meelejärjele olla, koolitöö raames arutlevad grupid ning röhitsev tudeng teisel pool lauda (NB! Siin tundub täitsa normaalne olevat, et salvrätid on vaid nõrkadele ning tõelised mehed hoiavad kogu kupatuse endas).

Õnneks on mul täna kaasas värskelt laetud telefon mõningate muusikapaladega, et saaksin rohkem süveneda.

Nädala näpunäide 1

Hoia oma muusikakogu alati enda lähedal, ei tea kunagi, kes sinuga samasse õpituppa satuvad.

Nädala näpunäide 2

Kui ka sinu tunnid hakkavad 8:30 ja sa oled ennast ekstra üles ajanud, et tulla tundi uut ja huvitavat õppima, siis tark on alati võtta kaasa oma laptop ja ehk mõni ajakiri, kunagi ei tea millal õppejõud otsustab pärast poolt tundi (muidu peaks olema 3h) asja lõppenuks lugeda ning sul järsku hunnik vaba aega enne järgmist tundi on.

Ahjaa nädala alguses oli mul au näha üht seni minu arvates parimat Islandi filmi: The White Night Wedding (Brúðguminn). Filmi vaatamine toimus Islandi keelkursuse raames ning õnneks oli tagatud ka inglise keelsed subtiitrid. Kuigi filmi sügavam sisu on veidike kurb on siiski kogu film naljakalt ülesehitatud. 1,5 tunni jooksul saad tunda kurbust, õnne, nalja, hämmingut ja palju muud. Igati väärt film! Siit ka järgmine näpunäide...

Nädala näpunäide 3

Luba endale üks killuke vaimset naudingut iga nädal, kas siis vaadates filmi, külastades näitusi, osaledes kontserdil või lihtsalt lugedes mõnd head raamatut.

Nädala näpunäide 4

Tee regulaarselt sporti, sest kunagi ei tea millal sind ootab eest järgmine jalgsimatk mõnel liustikul või ülikooli poolt korraldatud jooksmise ja meres ujumise võistlus.

Kuna minu treeningu tase on alla arvestuse, siis piirdun seekord vaid rahuliku 3 tunnise liustiku matkaga ning võibolla jätan meres ujumise kevadesse:).

Nädala näpunäide 5

Luba endale üks väike vaheldus ja võtta ette tegevus, millega sa muidu üldiselt kokku ei puutu.

Mina nimelt võtsin vabaks sel neljapäeval terve õhtupooliku, et koos kamba poistega mängida arvutimängu Counter Strike 1.6. Jah, tean, et see ei ole just esimene tegevus mida teha, kui oled Islandil, aga ega sa ju pidutseda ka koguaeg ei jõua. Mäng ise oli täita tore..pärast kahte tundi suutsin peaaegu ära õppida, kuidas nüüd täpselt liikuma peaks ning keda, kus lasta. Tänu oma suurepärasele arvutimängu oskusele hoidsin ma kõikumatult meeskonna nõrgimat kohta, saavutades pea alati tegelase surma esimese 30 sekundi jooksul.

Ei aga oli tore vaheldus:D

Nädala näpunäide 6

Lihtsalt naudi oma elu ja kanna alati kaasas kaamera. Ära unusta tööle/kooli rutates korraks peatuda ning teha pildike langevatest lehtedest, esimesest lumest, rõõmsatest lastest või sinu kõrval olevast armsamast/sõbrast/töökaaslasest jne. Häid mälestusi näiteks fotode näol ei saa kunagi palju olla.

Vot sellised mõtted võivad tulla, kui ärkad liiga vara, jood vähemalt 2 kohvi tunni jooksul ning järgmise tunnini on 2-3 tundi :D.

Random section

Sel nädalal pakkusime korterikaaslastega peavarju kahele inimesele, kes viimasel minutil täitsa tänavale oli jäetud. Muidugi olid nad kellegi tuttavad:D. Üks neist oli juhuslikult pärit USAst ning tema täiskohaga tööks on õhupallidest kujundite tegemine....siin on üks vahva versioon, mis ehk mõnele teist eriti meeldida võib (vihje: lepatriinu fännid, olge nüüd valmis!)

* lepatriinu lillede vahel

* kilpkonna poja

Hekla

Oii...kas ma tõesti eelmises blogis unustasin mainida ühte oma isiklikku saavutust?

Umbes paar nädalat tagasi ühel täitsa tavalisel kudumisõhtul võttis minuga ühendust üks kaaserasmuslane ning tegi ahvatleva pakkumise minna järgmisel päeval kell 9 Hekla tippu.

Teile teadmiseks, et Hekla on üks Islandil asuvatest vulkaanidest, mis asub Islandi lõunaosas, umbes 2 tunnise autosõidu kaugusel Reykjavikist. Wikipedia infol on Hekla ka Islandi üks aktiivsemaid vulkaane. Hekla rahvapärane hüüdnimi on "Gateway to Hell" (Põrguvärav). Enne Hekla otsa ronimist tutvustati mulle lahkelt ka fakti, et täpselt saab teada Hekla purskama hakkamisest umbes 30 min enne selle reaalselt purset..nii et teoreetiliselt on meil 30 min aega siis mäest alla rulluda.
Ei tea kas see nüüd päris õige on, aga nii siin räägitakse. Igal juhul ajasin mina oma uued mägironimise saapad jalga, tõmbasin suusajope selga ning ronisin maja ette sõitnud väiksesse Subarusse, millega siis Hekla poole kimama hakkasime. Muidu ei teadnud mina siis veel, et selle sama neljaveolise peletisega me üritame ka mööda Hekla jalamit nii palju kui võimalik üles sõita. Vot see oli tõeline kogemus. Ainuke väike tee, mis viis otse Hekla juurde tahti suleti 5min pärast meie läbisõitu selleks, et pidada maha korralik motikavõistlus. Nii me siis kihutasime vulkaanitolmusel väljal osaliselt põgenedes peagi võistlema hakkavate motikate eest ning teisalt kindlustades, et auto ikka pool teepeal jalamist üles seisma ei jää ja ehk alla veerema ei hakka. Jõudes õnnelikult Hekla jalamile võin öelda, et parimat autot Islandi mägedes ja kruusateedel sõitmiseks olemas ei ole:)..peaks ka vist ise kuskilt sellise leidma.

*Võimas vulkaanironimise "maastur"

Õnnelikult siis Hekla veerandkõrgusele autoga jõudes..pakkisime toidupalad ja vajaliku varustuse seljakottidesse ning jätkasime jala. Kuna ilmataat oli meile juba super päikesepaistelise ilma tekitanud, siis lisas ta lihtsalt põnevuse tekitamiseks ka "väikese" tuulekese. Ronimise algus oli raske, eriti minule, kes ei ole korralikult trenni teinud juba ammu ning iga väiksemgi liigutus viib mu pulsi lakke. Siiski suutsin peagi tempoga harjuda ning hingemattev vaade loodusele tegi olemise kohe väga heaks. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma ei ole vist kunagi näinud nii muutliku ilma ja varieeruvaid loodusolusid näinud, kui selle ~3 tunnise üles ronimise jooksul. Ronimise alguses säras rõõmsameelne päike ja puhus kõva tuul. Poole tunnipärast istusime juba paksus udus/pilves, millest kaugemale kui ~40m ei näinud. Tundus nagu oleksin Frodo Sõrmuste Isandast, kes läbi Mordori surnud väljade vulkaanisuu poole roomas.

Siis jõudsime järjega lumeväljale, kus nähtavus oli veelgi hullem ning suunataju juba kergelt kaduma kippus

Kuid just siis kui viimanegi lootus hakkas kustuma pistis päike oma ninnu pilve/udu vahelt sisse ning juhatas meid otse mäe tippu, kus kõik ümberringi selgeks tõmbas ning hingemattev vaade järjekordselt esile kerkis. See tundus just kui oleksime kaua lootusetult kadunud olnud ning nüüd kui lõpuks jõudsime oma eesmärgile tundus kõik nii ilus ja hinge valdas soojustunne:).

Suutsin vaid mõelda "Mina olen siin ja praegu - vulkaani tipus". Sooja teed lürpides ja küpsiseid krõbistades vaatasime hämmingus ringi ja ei suutnud oma silmi uskuda. Kribasime oma nimed mäe tipus "postkastis" olnud märkmikusse ning nautisime rahu ja vaikust.

Tagasitee läks juba märksa kiiremalt, sest alati tuli minna ju allamäge. Leidsime vulkaani pehmema külje ning tormasime allapoole sukeldudes jalgadega pehmesse vulkaanituha/kivipuru segusse. Usun, et kui keegi meid kuskilt altpoolt jälginud oleks, olnuks see päris koomiline...kamp segaseid mööda järsku nõlva alla "veeremas". Alla jõudes prantsatasime auto kõrvale maha, mina kallasin oma jalatsid vulkaanipurust tühjaks ja tõmbasin kotist välja viimase võileiva. Kõtud täis, suurem väss läinud otsustasime tagasiteele asuda. Loojuva päikese ja rahuliku muusika saatel tuli väga hea uneke.

Oli see vast kogemus...ja nüüd on kohe järgmine...nimelt see nädalavahetus ootab mind Eyjafjallajökull läheduses asuv Sólheimajökull liustik ja liustike laguun JÖKULSÁRLÓN. Aga sellest täpsemalt kui tagasi olen:).

Muide...meil on juba toredad talvemõnud siin...lumi, härmas puud, värskelt vormitud lumemees ja lihtsalt rõõmus tuju!!!

No nagu näete on see blogi sisu raske tulema. Siiski on mul pakkuda nii mõnedki vabandused, miks ei leidnud ma aega oma tegemiste üleskirjutamiseks:

Minu esimene test/väiksem eksam Reykjavikis

Olin juba hakanud harjuma selliste toreda erasmuse eluga, kus peamine eesmärk on kogeda palju huvitavat ja uut. Siiski meenutati ülikoolist, et siiski on vaja ka veidike õppida. Niisiis võtsin ma raamatu kätte ning õppisin ja muidugi läks alguseks ka esimene eksam täitsa hästi - 9,3 punni 10st. Aga muidugi oli õpetaja koostanud esimeseks eksamiks lihtsama variandi, et me vaikselt maigu suhu saaks.
Nüüdseks olen jõudnud ka juba teise eksami samas aines ära teha -"Scientific Decision Making". Nagu lubatud tõusis teise eksami raskuse tase kohe märgatavalt + väheks jäänud aeg = mitterahuldav tulemus. Tegelikku hinnet veel ei tea, aga tunne on selline kahtlane.

Ei lõppe siin minu pingutused...kuigi olen võtnud tagasihoidlikud 4 ainet sel semestril on siiski tegemist küll ja muidugi eriti siis, kui kõik tähtajad samale nädalale jooksevad - täita tüüpiline.

Teine tore aine on "Research Methods". Järjest tulid tähtajad: oli vaja kirjutada valmis scientific paper ja kirjutada arvustus kahe kaasüliõpilase töö kohta.

Siia lisandus veel aine "Human Resource Management and Organizational behavior", mis on üks huvitavamaid aineid, kui samas ka mahukamaid.Täna läbisin edukal selle aine esimese avatud-raamatu 3 tunnise eksami. Edukalt on muidugi vaieldav, aga vähemalt tehtud on ja õpetajale üle antud on...nüüd jääb üle vaid oodata.

Ja muidugi veel lisaks oli väike eksam ka islandi keeles, mis muidugi minule, kui Islandi keele intentsiivkursuse läbijale on ju "imelihtne". Ei aga tegelikult ei olnud hullu midagi:

Retsept on lihtne

- veidike loogilist mõtlemist

- lisada mõned õpitud sõnad, reeglid

- hulganisti rõõmsat meelt

Sega kõik kokku ning tulemus on SUPER!

Võin rahulikul südamel öelda, et naudin aineid mida siin õpetatakse. Õppejõud on motiveeritud, kogenud ning kasutavaid mitmeid lahedaid meetodeid aine selgeks tegemiseks - sina pead vaid ise tahtma õppida.

Õppimise vahepeal ronisin vahest välja värske Islandi õhu kätte ka. Nii sai nii mõndagi ära tehtud ja nähtud.

Human Peace Sign

2. oktoober õhtul ronisin korteri lähedal asuvasse parki, kus inimesed kogunesid, et teiste ühtse rahva ja rahu eest. Nimelt toimus rahumärgi konstrueerimine inimestest - Human Peace Sign. Väikese tasu eest oli võimalus osta küünal ning võtta sisse positsioon märgistatud alal. Minul oli au seista rahumärgi täitsa keskmise punkti juures. Meeleolu loomiseks oli kohale toimetatud ka bänd, kes ühe loona esitas John Lennoni "Imagine all the people". Vot sellistel aegadel tunned, et ei ole tõesti ühtegi mure, viha, vägivalda. Kõik on kokku tulnud, et jagada armastust, sallivust, lootust ja head meelt. Mina lahkusin sellele ürituselt küll väga positiivselt ja loodan, et ka mujal see tore asi ära tehti.

* pilt tehtud mingi teise aasta variandis:)

Caving

Otsustasime kohvi - kudumisringi tüdrukutega midagi koos teha ning järgmine hetk leidsime end 30min kaugusel Reykjavikist ühte koopasse pugemas. Nimelt oli tegu laava moodustatud koopaga (Arnarker- Leitahraun laava väljal) ning teadaolevalt on selliseid Islandil ligi 500. Laava koobas moodustub kui aeglaselt liikuv laava peale moodustub tugev koorik ning all toimub endiselt lava liikumine või siis laava liikumisel maapinna all. Laava koobastes üldiselt ja ka meie puhul saime näha stalaktiite ja stalagmiite, mis moodustuvad laava tilkumisel laest põrandale. Kuigi koobas oli üpris lühike suutsin ma seal oldud 1 tunni jooksul avastada erinevaid jälgi, mis laava oli seintele ning lakke jätnud ja ronida mööda kitsaid käike saades tõelise trenni osaliseks:).

Tõeliselt laheda keskkonna lõi giid meile koopa lõpus, kus me pealambid välja lülitasime ning giid meile kottpimedas huvitavaid islandi müüte pajatas.

Järjekordne lahe mälestus.

NB! Koopas oli iidne lambaskelett, mille sealviibimise põhjus veel senigi teadmata on:P.

Mõnus sööming Aasia restoranis

Nagu paljudele eestlastele teada, siis üldiselt odavamad söögikohas Eestis on seotu paljudel juhtudel just aasia toitudega. Nii on see ka siin, nende mõistes odav!

Igal juhul ei saa sa siin mujal restoranis kindlasti mitte odavamalt nautida kuue käigulist õhtusööki.

Kogusime kokku toreda pundi ning sadasime sisse peatänaval Laugavegur asuvasse aasia restorani. Kuue käiguline menüü 2le või rohkemale inimesele maksab näkku ~3000 ISK. See on siin mõistes üks odav pakkumine.

Menüüs oli:

-kanaliha,

-lambaliha,

-kerge supp,

-kevadrullid,

-jäätis ja nii mõndagi muud.

Kuigi koguseid ei olnud nii suured, sain mina peale 3ndat juba kõtu täitsa täis ning punnitasin veel, et ikka midagi alles ei jääks. Siin tuleb süüa iga sendi eest:).

Mina olen väga rahul ja tean ka nüüd edaspidi, kuhu minna, kui Bonuse toit üle viskab (NB! Bonus -odavaim kauplus, kus toitu hankida).

Meeleheitel perenaine..jätk

Nagu lubatud sai jätkan ma ka täitsa edukalt oma perenaise rolli. Kartulivorm, juustukook ja ühepajatoit, mis enne tundusid kõik suure pingutusena on nüüd vaid käkitegu. Muidugi ei ole keegi julgenud minu toitude kohta midagi öelda, aga võibolla toit on lihtsalt nii hea, et ei olegi midagi öelda - usun, et viimane on täitsa tõsi!

Kui kudumise juurde tulla, siis esimene sall on nüüd valmis ja ootab kandmist ning teine sall on minu nobedate näppude all kiirelt valmimas. Oleme tüdrukutega juba mõelnud ka avada oma poeke või vähemalt rentida letike kirbuturul ning hakata meie kvaliteetseid tooteid müüma...see võib veel nati aega võtta, aga ehk kunagi.

Natukene kultuuri

Pärast ühte ja ainukest kunstinäituse külastamist ei ole ma väga kultuuriga suutnud kokku puutuda, kuid nüüd anti selleks järjekordne võimalus. Nimelt on erasmuslaste seas hunnik andekaid muusikuid ning üks neist kutsuti lausa orkestrisse viiulit mängima.

Niisiis kogusime pundi jälle kokku ning läksime oma sõpsi kuulama. Kontsert oli super!

Kontsert algas Jean Sibeliuse - Pelleas ja Melisande, op 46 ning jätkus Max Bruch - Kol Nidrei, op 47, kus lisandus orkestrile tšellomängija Gunnar Kvaran. Kuidagi rahustavalt mõjust mulle see pühapäeva õhtune meeleolu, maheda valgustusega moderne kirik ja vapustav muusika. Eriti kaasahaarav oli just Max Bruch teos, mis pani loole kaasa elama ning reaalselt muusikale vastavat olukorda vaimusilmas ette kujutama. Õhtu lõppes Franz Schubert Sünfoonia nr 3.
Lihtsalt PARIM.

Muidugi oli ka meie erasmuslane väga andekas ning mina ahhetan-ohhetan siiani, kui keegi mõnda instrumendi hästi valdab:). Respect!

Rahvusvaheline päev Reykajviki Ülikoolis (RU)

Eelmisel reedel korraldas RU välistudengite auks suure rahvusvahelise päeva ülikoolis, kus iga riik sai võimaluse tutvustada oma kultuuri, toitu ja ülikoole. Üritus oli nagu ikka üks kordaminek ning mitmed riigid olid päris tõsiselt oma laua ettevalmistanud mitmesuguste toitude ning materjalidega.

Siiski ma ei usu, et meie eestlased oma suurepärase küpsisekoogi ja kamaga tahaplaanile jäime - vastupidi, meie kook oli tõeline hitt ning ilusad Eesti tüdrukud nagu me oleme, suutsime ka palju inimesi ligi meelitada:)