Umbes paar nädalat tagasi ühel täitsa tavalisel kudumisõhtul võttis minuga ühendust üks kaaserasmuslane ning tegi ahvatleva pakkumise minna järgmisel päeval kell 9 Hekla tippu.
Teile teadmiseks, et Hekla on üks Islandil asuvatest vulkaanidest, mis asub Islandi lõunaosas, umbes 2 tunnise autosõidu kaugusel Reykjavikist. Wikipedia infol on Hekla ka Islandi üks aktiivsemaid vulkaane. Hekla rahvapärane hüüdnimi on "Gateway to Hell" (Põrguvärav). Enne Hekla otsa ronimist tutvustati mulle lahkelt ka fakti, et täpselt saab teada Hekla purskama hakkamisest umbes 30 min enne selle reaalselt purset..nii et teoreetiliselt on meil 30 min aega siis mäest alla rulluda.
Ei tea kas see nüüd päris õige on, aga nii siin räägitakse. Igal juhul ajasin mina oma uued mägironimise saapad jalga, tõmbasin suusajope selga ning ronisin maja ette sõitnud väiksesse Subarusse, millega siis Hekla poole kimama hakkasime. Muidu ei teadnud mina siis veel, et selle sama neljaveolise peletisega me üritame ka mööda Hekla jalamit nii palju kui võimalik üles sõita. Vot see oli tõeline kogemus. Ainuke väike tee, mis viis otse Hekla juurde tahti suleti 5min pärast meie läbisõitu selleks, et pidada maha korralik motikavõistlus. Nii me siis kihutasime vulkaanitolmusel väljal osaliselt põgenedes peagi võistlema hakkavate motikate eest ning teisalt kindlustades, et auto ikka pool teepeal jalamist üles seisma ei jää ja ehk alla veerema ei hakka. Jõudes õnnelikult Hekla jalamile võin öelda, et parimat autot Islandi mägedes ja kruusateedel sõitmiseks olemas ei ole:)..peaks ka vist ise kuskilt sellise leidma.
Ei tea kas see nüüd päris õige on, aga nii siin räägitakse. Igal juhul ajasin mina oma uued mägironimise saapad jalga, tõmbasin suusajope selga ning ronisin maja ette sõitnud väiksesse Subarusse, millega siis Hekla poole kimama hakkasime. Muidu ei teadnud mina siis veel, et selle sama neljaveolise peletisega me üritame ka mööda Hekla jalamit nii palju kui võimalik üles sõita. Vot see oli tõeline kogemus. Ainuke väike tee, mis viis otse Hekla juurde tahti suleti 5min pärast meie läbisõitu selleks, et pidada maha korralik motikavõistlus. Nii me siis kihutasime vulkaanitolmusel väljal osaliselt põgenedes peagi võistlema hakkavate motikate eest ning teisalt kindlustades, et auto ikka pool teepeal jalamist üles seisma ei jää ja ehk alla veerema ei hakka. Jõudes õnnelikult Hekla jalamile võin öelda, et parimat autot Islandi mägedes ja kruusateedel sõitmiseks olemas ei ole:)..peaks ka vist ise kuskilt sellise leidma.
*Võimas vulkaanironimise "maastur"
Õnnelikult siis Hekla veerandkõrgusele autoga jõudes..pakkisime toidupalad ja vajaliku varustuse seljakottidesse ning jätkasime jala. Kuna ilmataat oli meile juba super päikesepaistelise ilma tekitanud, siis lisas ta lihtsalt põnevuse tekitamiseks ka "väikese" tuulekese. Ronimise algus oli raske, eriti minule, kes ei ole korralikult trenni teinud juba ammu ning iga väiksemgi liigutus viib mu pulsi lakke. Siiski suutsin peagi tempoga harjuda ning hingemattev vaade loodusele tegi olemise kohe väga heaks. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma ei ole vist kunagi näinud nii muutliku ilma ja varieeruvaid loodusolusid näinud, kui selle ~3 tunnise üles ronimise jooksul. Ronimise alguses säras rõõmsameelne päike ja puhus kõva tuul. Poole tunnipärast istusime juba paksus udus/pilves, millest kaugemale kui ~40m ei näinud. Tundus nagu oleksin Frodo Sõrmuste Isandast, kes läbi Mordori surnud väljade vulkaanisuu poole roomas.
Siis jõudsime järjega lumeväljale, kus nähtavus oli veelgi hullem ning suunataju juba kergelt kaduma kippus
Kuid just siis kui viimanegi lootus hakkas kustuma pistis päike oma ninnu pilve/udu vahelt sisse ning juhatas meid otse mäe tippu, kus kõik ümberringi selgeks tõmbas ning hingemattev vaade järjekordselt esile kerkis. See tundus just kui oleksime kaua lootusetult kadunud olnud ning nüüd kui lõpuks jõudsime oma eesmärgile tundus kõik nii ilus ja hinge valdas soojustunne:).
Suutsin vaid mõelda "Mina olen siin ja praegu - vulkaani tipus". Sooja teed lürpides ja küpsiseid krõbistades vaatasime hämmingus ringi ja ei suutnud oma silmi uskuda. Kribasime oma nimed mäe tipus "postkastis" olnud märkmikusse ning nautisime rahu ja vaikust.
Tagasitee läks juba märksa kiiremalt, sest alati tuli minna ju allamäge. Leidsime vulkaani pehmema külje ning tormasime allapoole sukeldudes jalgadega pehmesse vulkaanituha/kivipuru segusse. Usun, et kui keegi meid kuskilt altpoolt jälginud oleks, olnuks see päris koomiline...kamp segaseid mööda järsku nõlva alla "veeremas". Alla jõudes prantsatasime auto kõrvale maha, mina kallasin oma jalatsid vulkaanipurust tühjaks ja tõmbasin kotist välja viimase võileiva. Kõtud täis, suurem väss läinud otsustasime tagasiteele asuda. Loojuva päikese ja rahuliku muusika saatel tuli väga hea uneke.
Oli see vast kogemus...ja nüüd on kohe järgmine...nimelt see nädalavahetus ootab mind Eyjafjallajökull läheduses asuv Sólheimajökull liustik ja liustike laguun JÖKULSÁRLÓN. Aga sellest täpsemalt kui tagasi olen:).
Muide...meil on juba toredad talvemõnud siin...lumi, härmas puud, värskelt vormitud lumemees ja lihtsalt rõõmus tuju!!!
No comments:
Post a Comment