Nädala näpunäited

Reede hommik Reykjaviki ülikoolis õpitoas: juba teine kohvi tass tühjenemas, õppivad ja äärmiselt süvenenud tudengid. Ma peaks ka õppima, eks ma natuke siit ja sealt tegin...aga igal pool on hunnik segavaid faktoreid nagu näiteks kohvimasin jahvatamas kohviube, et järjekordsele kohvinäljas tudengile meelejärjele olla, koolitöö raames arutlevad grupid ning röhitsev tudeng teisel pool lauda (NB! Siin tundub täitsa normaalne olevat, et salvrätid on vaid nõrkadele ning tõelised mehed hoiavad kogu kupatuse endas).

Õnneks on mul täna kaasas värskelt laetud telefon mõningate muusikapaladega, et saaksin rohkem süveneda.

Nädala näpunäide 1

Hoia oma muusikakogu alati enda lähedal, ei tea kunagi, kes sinuga samasse õpituppa satuvad.

Nädala näpunäide 2

Kui ka sinu tunnid hakkavad 8:30 ja sa oled ennast ekstra üles ajanud, et tulla tundi uut ja huvitavat õppima, siis tark on alati võtta kaasa oma laptop ja ehk mõni ajakiri, kunagi ei tea millal õppejõud otsustab pärast poolt tundi (muidu peaks olema 3h) asja lõppenuks lugeda ning sul järsku hunnik vaba aega enne järgmist tundi on.

Ahjaa nädala alguses oli mul au näha üht seni minu arvates parimat Islandi filmi: The White Night Wedding (Brúðguminn). Filmi vaatamine toimus Islandi keelkursuse raames ning õnneks oli tagatud ka inglise keelsed subtiitrid. Kuigi filmi sügavam sisu on veidike kurb on siiski kogu film naljakalt ülesehitatud. 1,5 tunni jooksul saad tunda kurbust, õnne, nalja, hämmingut ja palju muud. Igati väärt film! Siit ka järgmine näpunäide...

Nädala näpunäide 3

Luba endale üks killuke vaimset naudingut iga nädal, kas siis vaadates filmi, külastades näitusi, osaledes kontserdil või lihtsalt lugedes mõnd head raamatut.

Nädala näpunäide 4

Tee regulaarselt sporti, sest kunagi ei tea millal sind ootab eest järgmine jalgsimatk mõnel liustikul või ülikooli poolt korraldatud jooksmise ja meres ujumise võistlus.

Kuna minu treeningu tase on alla arvestuse, siis piirdun seekord vaid rahuliku 3 tunnise liustiku matkaga ning võibolla jätan meres ujumise kevadesse:).

Nädala näpunäide 5

Luba endale üks väike vaheldus ja võtta ette tegevus, millega sa muidu üldiselt kokku ei puutu.

Mina nimelt võtsin vabaks sel neljapäeval terve õhtupooliku, et koos kamba poistega mängida arvutimängu Counter Strike 1.6. Jah, tean, et see ei ole just esimene tegevus mida teha, kui oled Islandil, aga ega sa ju pidutseda ka koguaeg ei jõua. Mäng ise oli täita tore..pärast kahte tundi suutsin peaaegu ära õppida, kuidas nüüd täpselt liikuma peaks ning keda, kus lasta. Tänu oma suurepärasele arvutimängu oskusele hoidsin ma kõikumatult meeskonna nõrgimat kohta, saavutades pea alati tegelase surma esimese 30 sekundi jooksul.

Ei aga oli tore vaheldus:D

Nädala näpunäide 6

Lihtsalt naudi oma elu ja kanna alati kaasas kaamera. Ära unusta tööle/kooli rutates korraks peatuda ning teha pildike langevatest lehtedest, esimesest lumest, rõõmsatest lastest või sinu kõrval olevast armsamast/sõbrast/töökaaslasest jne. Häid mälestusi näiteks fotode näol ei saa kunagi palju olla.

Vot sellised mõtted võivad tulla, kui ärkad liiga vara, jood vähemalt 2 kohvi tunni jooksul ning järgmise tunnini on 2-3 tundi :D.

Random section

Sel nädalal pakkusime korterikaaslastega peavarju kahele inimesele, kes viimasel minutil täitsa tänavale oli jäetud. Muidugi olid nad kellegi tuttavad:D. Üks neist oli juhuslikult pärit USAst ning tema täiskohaga tööks on õhupallidest kujundite tegemine....siin on üks vahva versioon, mis ehk mõnele teist eriti meeldida võib (vihje: lepatriinu fännid, olge nüüd valmis!)

* lepatriinu lillede vahel

* kilpkonna poja

Hekla

Oii...kas ma tõesti eelmises blogis unustasin mainida ühte oma isiklikku saavutust?

Umbes paar nädalat tagasi ühel täitsa tavalisel kudumisõhtul võttis minuga ühendust üks kaaserasmuslane ning tegi ahvatleva pakkumise minna järgmisel päeval kell 9 Hekla tippu.

Teile teadmiseks, et Hekla on üks Islandil asuvatest vulkaanidest, mis asub Islandi lõunaosas, umbes 2 tunnise autosõidu kaugusel Reykjavikist. Wikipedia infol on Hekla ka Islandi üks aktiivsemaid vulkaane. Hekla rahvapärane hüüdnimi on "Gateway to Hell" (Põrguvärav). Enne Hekla otsa ronimist tutvustati mulle lahkelt ka fakti, et täpselt saab teada Hekla purskama hakkamisest umbes 30 min enne selle reaalselt purset..nii et teoreetiliselt on meil 30 min aega siis mäest alla rulluda.
Ei tea kas see nüüd päris õige on, aga nii siin räägitakse. Igal juhul ajasin mina oma uued mägironimise saapad jalga, tõmbasin suusajope selga ning ronisin maja ette sõitnud väiksesse Subarusse, millega siis Hekla poole kimama hakkasime. Muidu ei teadnud mina siis veel, et selle sama neljaveolise peletisega me üritame ka mööda Hekla jalamit nii palju kui võimalik üles sõita. Vot see oli tõeline kogemus. Ainuke väike tee, mis viis otse Hekla juurde tahti suleti 5min pärast meie läbisõitu selleks, et pidada maha korralik motikavõistlus. Nii me siis kihutasime vulkaanitolmusel väljal osaliselt põgenedes peagi võistlema hakkavate motikate eest ning teisalt kindlustades, et auto ikka pool teepeal jalamist üles seisma ei jää ja ehk alla veerema ei hakka. Jõudes õnnelikult Hekla jalamile võin öelda, et parimat autot Islandi mägedes ja kruusateedel sõitmiseks olemas ei ole:)..peaks ka vist ise kuskilt sellise leidma.

*Võimas vulkaanironimise "maastur"

Õnnelikult siis Hekla veerandkõrgusele autoga jõudes..pakkisime toidupalad ja vajaliku varustuse seljakottidesse ning jätkasime jala. Kuna ilmataat oli meile juba super päikesepaistelise ilma tekitanud, siis lisas ta lihtsalt põnevuse tekitamiseks ka "väikese" tuulekese. Ronimise algus oli raske, eriti minule, kes ei ole korralikult trenni teinud juba ammu ning iga väiksemgi liigutus viib mu pulsi lakke. Siiski suutsin peagi tempoga harjuda ning hingemattev vaade loodusele tegi olemise kohe väga heaks. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma ei ole vist kunagi näinud nii muutliku ilma ja varieeruvaid loodusolusid näinud, kui selle ~3 tunnise üles ronimise jooksul. Ronimise alguses säras rõõmsameelne päike ja puhus kõva tuul. Poole tunnipärast istusime juba paksus udus/pilves, millest kaugemale kui ~40m ei näinud. Tundus nagu oleksin Frodo Sõrmuste Isandast, kes läbi Mordori surnud väljade vulkaanisuu poole roomas.

Siis jõudsime järjega lumeväljale, kus nähtavus oli veelgi hullem ning suunataju juba kergelt kaduma kippus

Kuid just siis kui viimanegi lootus hakkas kustuma pistis päike oma ninnu pilve/udu vahelt sisse ning juhatas meid otse mäe tippu, kus kõik ümberringi selgeks tõmbas ning hingemattev vaade järjekordselt esile kerkis. See tundus just kui oleksime kaua lootusetult kadunud olnud ning nüüd kui lõpuks jõudsime oma eesmärgile tundus kõik nii ilus ja hinge valdas soojustunne:).

Suutsin vaid mõelda "Mina olen siin ja praegu - vulkaani tipus". Sooja teed lürpides ja küpsiseid krõbistades vaatasime hämmingus ringi ja ei suutnud oma silmi uskuda. Kribasime oma nimed mäe tipus "postkastis" olnud märkmikusse ning nautisime rahu ja vaikust.

Tagasitee läks juba märksa kiiremalt, sest alati tuli minna ju allamäge. Leidsime vulkaani pehmema külje ning tormasime allapoole sukeldudes jalgadega pehmesse vulkaanituha/kivipuru segusse. Usun, et kui keegi meid kuskilt altpoolt jälginud oleks, olnuks see päris koomiline...kamp segaseid mööda järsku nõlva alla "veeremas". Alla jõudes prantsatasime auto kõrvale maha, mina kallasin oma jalatsid vulkaanipurust tühjaks ja tõmbasin kotist välja viimase võileiva. Kõtud täis, suurem väss läinud otsustasime tagasiteele asuda. Loojuva päikese ja rahuliku muusika saatel tuli väga hea uneke.

Oli see vast kogemus...ja nüüd on kohe järgmine...nimelt see nädalavahetus ootab mind Eyjafjallajökull läheduses asuv Sólheimajökull liustik ja liustike laguun JÖKULSÁRLÓN. Aga sellest täpsemalt kui tagasi olen:).

Muide...meil on juba toredad talvemõnud siin...lumi, härmas puud, värskelt vormitud lumemees ja lihtsalt rõõmus tuju!!!

No nagu näete on see blogi sisu raske tulema. Siiski on mul pakkuda nii mõnedki vabandused, miks ei leidnud ma aega oma tegemiste üleskirjutamiseks:

Minu esimene test/väiksem eksam Reykjavikis

Olin juba hakanud harjuma selliste toreda erasmuse eluga, kus peamine eesmärk on kogeda palju huvitavat ja uut. Siiski meenutati ülikoolist, et siiski on vaja ka veidike õppida. Niisiis võtsin ma raamatu kätte ning õppisin ja muidugi läks alguseks ka esimene eksam täitsa hästi - 9,3 punni 10st. Aga muidugi oli õpetaja koostanud esimeseks eksamiks lihtsama variandi, et me vaikselt maigu suhu saaks.
Nüüdseks olen jõudnud ka juba teise eksami samas aines ära teha -"Scientific Decision Making". Nagu lubatud tõusis teise eksami raskuse tase kohe märgatavalt + väheks jäänud aeg = mitterahuldav tulemus. Tegelikku hinnet veel ei tea, aga tunne on selline kahtlane.

Ei lõppe siin minu pingutused...kuigi olen võtnud tagasihoidlikud 4 ainet sel semestril on siiski tegemist küll ja muidugi eriti siis, kui kõik tähtajad samale nädalale jooksevad - täita tüüpiline.

Teine tore aine on "Research Methods". Järjest tulid tähtajad: oli vaja kirjutada valmis scientific paper ja kirjutada arvustus kahe kaasüliõpilase töö kohta.

Siia lisandus veel aine "Human Resource Management and Organizational behavior", mis on üks huvitavamaid aineid, kui samas ka mahukamaid.Täna läbisin edukal selle aine esimese avatud-raamatu 3 tunnise eksami. Edukalt on muidugi vaieldav, aga vähemalt tehtud on ja õpetajale üle antud on...nüüd jääb üle vaid oodata.

Ja muidugi veel lisaks oli väike eksam ka islandi keeles, mis muidugi minule, kui Islandi keele intentsiivkursuse läbijale on ju "imelihtne". Ei aga tegelikult ei olnud hullu midagi:

Retsept on lihtne

- veidike loogilist mõtlemist

- lisada mõned õpitud sõnad, reeglid

- hulganisti rõõmsat meelt

Sega kõik kokku ning tulemus on SUPER!

Võin rahulikul südamel öelda, et naudin aineid mida siin õpetatakse. Õppejõud on motiveeritud, kogenud ning kasutavaid mitmeid lahedaid meetodeid aine selgeks tegemiseks - sina pead vaid ise tahtma õppida.

Õppimise vahepeal ronisin vahest välja värske Islandi õhu kätte ka. Nii sai nii mõndagi ära tehtud ja nähtud.

Human Peace Sign

2. oktoober õhtul ronisin korteri lähedal asuvasse parki, kus inimesed kogunesid, et teiste ühtse rahva ja rahu eest. Nimelt toimus rahumärgi konstrueerimine inimestest - Human Peace Sign. Väikese tasu eest oli võimalus osta küünal ning võtta sisse positsioon märgistatud alal. Minul oli au seista rahumärgi täitsa keskmise punkti juures. Meeleolu loomiseks oli kohale toimetatud ka bänd, kes ühe loona esitas John Lennoni "Imagine all the people". Vot sellistel aegadel tunned, et ei ole tõesti ühtegi mure, viha, vägivalda. Kõik on kokku tulnud, et jagada armastust, sallivust, lootust ja head meelt. Mina lahkusin sellele ürituselt küll väga positiivselt ja loodan, et ka mujal see tore asi ära tehti.

* pilt tehtud mingi teise aasta variandis:)

Caving

Otsustasime kohvi - kudumisringi tüdrukutega midagi koos teha ning järgmine hetk leidsime end 30min kaugusel Reykjavikist ühte koopasse pugemas. Nimelt oli tegu laava moodustatud koopaga (Arnarker- Leitahraun laava väljal) ning teadaolevalt on selliseid Islandil ligi 500. Laava koobas moodustub kui aeglaselt liikuv laava peale moodustub tugev koorik ning all toimub endiselt lava liikumine või siis laava liikumisel maapinna all. Laava koobastes üldiselt ja ka meie puhul saime näha stalaktiite ja stalagmiite, mis moodustuvad laava tilkumisel laest põrandale. Kuigi koobas oli üpris lühike suutsin ma seal oldud 1 tunni jooksul avastada erinevaid jälgi, mis laava oli seintele ning lakke jätnud ja ronida mööda kitsaid käike saades tõelise trenni osaliseks:).

Tõeliselt laheda keskkonna lõi giid meile koopa lõpus, kus me pealambid välja lülitasime ning giid meile kottpimedas huvitavaid islandi müüte pajatas.

Järjekordne lahe mälestus.

NB! Koopas oli iidne lambaskelett, mille sealviibimise põhjus veel senigi teadmata on:P.

Mõnus sööming Aasia restoranis

Nagu paljudele eestlastele teada, siis üldiselt odavamad söögikohas Eestis on seotu paljudel juhtudel just aasia toitudega. Nii on see ka siin, nende mõistes odav!

Igal juhul ei saa sa siin mujal restoranis kindlasti mitte odavamalt nautida kuue käigulist õhtusööki.

Kogusime kokku toreda pundi ning sadasime sisse peatänaval Laugavegur asuvasse aasia restorani. Kuue käiguline menüü 2le või rohkemale inimesele maksab näkku ~3000 ISK. See on siin mõistes üks odav pakkumine.

Menüüs oli:

-kanaliha,

-lambaliha,

-kerge supp,

-kevadrullid,

-jäätis ja nii mõndagi muud.

Kuigi koguseid ei olnud nii suured, sain mina peale 3ndat juba kõtu täitsa täis ning punnitasin veel, et ikka midagi alles ei jääks. Siin tuleb süüa iga sendi eest:).

Mina olen väga rahul ja tean ka nüüd edaspidi, kuhu minna, kui Bonuse toit üle viskab (NB! Bonus -odavaim kauplus, kus toitu hankida).

Meeleheitel perenaine..jätk

Nagu lubatud sai jätkan ma ka täitsa edukalt oma perenaise rolli. Kartulivorm, juustukook ja ühepajatoit, mis enne tundusid kõik suure pingutusena on nüüd vaid käkitegu. Muidugi ei ole keegi julgenud minu toitude kohta midagi öelda, aga võibolla toit on lihtsalt nii hea, et ei olegi midagi öelda - usun, et viimane on täitsa tõsi!

Kui kudumise juurde tulla, siis esimene sall on nüüd valmis ja ootab kandmist ning teine sall on minu nobedate näppude all kiirelt valmimas. Oleme tüdrukutega juba mõelnud ka avada oma poeke või vähemalt rentida letike kirbuturul ning hakata meie kvaliteetseid tooteid müüma...see võib veel nati aega võtta, aga ehk kunagi.

Natukene kultuuri

Pärast ühte ja ainukest kunstinäituse külastamist ei ole ma väga kultuuriga suutnud kokku puutuda, kuid nüüd anti selleks järjekordne võimalus. Nimelt on erasmuslaste seas hunnik andekaid muusikuid ning üks neist kutsuti lausa orkestrisse viiulit mängima.

Niisiis kogusime pundi jälle kokku ning läksime oma sõpsi kuulama. Kontsert oli super!

Kontsert algas Jean Sibeliuse - Pelleas ja Melisande, op 46 ning jätkus Max Bruch - Kol Nidrei, op 47, kus lisandus orkestrile tšellomängija Gunnar Kvaran. Kuidagi rahustavalt mõjust mulle see pühapäeva õhtune meeleolu, maheda valgustusega moderne kirik ja vapustav muusika. Eriti kaasahaarav oli just Max Bruch teos, mis pani loole kaasa elama ning reaalselt muusikale vastavat olukorda vaimusilmas ette kujutama. Õhtu lõppes Franz Schubert Sünfoonia nr 3.
Lihtsalt PARIM.

Muidugi oli ka meie erasmuslane väga andekas ning mina ahhetan-ohhetan siiani, kui keegi mõnda instrumendi hästi valdab:). Respect!

Rahvusvaheline päev Reykajviki Ülikoolis (RU)

Eelmisel reedel korraldas RU välistudengite auks suure rahvusvahelise päeva ülikoolis, kus iga riik sai võimaluse tutvustada oma kultuuri, toitu ja ülikoole. Üritus oli nagu ikka üks kordaminek ning mitmed riigid olid päris tõsiselt oma laua ettevalmistanud mitmesuguste toitude ning materjalidega.

Siiski ma ei usu, et meie eestlased oma suurepärase küpsisekoogi ja kamaga tahaplaanile jäime - vastupidi, meie kook oli tõeline hitt ning ilusad Eesti tüdrukud nagu me oleme, suutsime ka palju inimesi ligi meelitada:)

Tegevusterohke kaks nädalat

Oii kuis aeg läheb siin kiiresti, jälle paar nädalat viimasest postitusest möödas..ma üritan ennast parandada ja ehk kunagi ka õnnestub:)

Mis ma kõik vahepeal teinud siis olen...

Blue Lagoon
19.septembril korraldas Reykjaviki Ülikool Erasmuse tudengitele väikese väljassõidu imeilusasse Blue Lagooni (Geotermiline spa Islandil). Üks põhjuseid, miks ma Islandile tahtsin tulla oli kindlasti seotud selle paigagaJ. Kahjuks oli sel päeval ilm veidike vihmane ning päike ei paistnud. Siiski on see koht super. Blue Lagoon koosneb peamiselt ühest suurest kreemja ja helesinise mereveega (37-39 ºC) alast, lisaks üks väike kosk, baar ja puhastav ning kooriv Blue Lagoon silica mud. Pärast rasket tööpäeva on väga lõõgastav sõita Reykjavikist umbes tunni kaugusel asuvasse laguuni.
Muidugi ei tule hea halvata. Kui nüüd täitsa aus ja veidi kriitiline olla, siis esiteks on see kohta hirm kallis (~440.- täiskasvanud), teiseks muudab kreemjas merevesi su juuksed takuseks mõneks päevaks ning kolmandaks ei ole see koht üldse nii väga suur.

SIISKI soovitan kõigil seal ära käia. Mina kui erasmuse tudeng sain soodsamalt ning koos sõiduga sinna/tagasi läks kokku ~260.-). Alati on võimalusi soodsamalt saada. Lisaks tegi kooriv valge Blue Lagoon’i muda naha pehmeks ning mõnusaks. Väga lõõgastav!

Mina olen igati rahul ning need, kes soovivad luksuslikku lõõgastust võivad ka mõned mõnusad spa protseduurid lisaks võtta.

Rulatamine
Samal nädalavahetusel Blue Lagoon’iga õnnestus mul sattuda ka ühe keelekursuslase rulasõidu üritusele. Reykjavikis avati just uus rulapark ning mul pakkus kohe huvi, kui head rulatajad seal siis ikkagi on. Niisiis kobisime kohale..mitte väga suureks üllatuseks olid enamus noorekesed, välja arvatud siis meie kambajõmm. Üritus oli ise aga väga lahe. Kõik näitasid oma oskusi ning hiljem toimus ka väike võistlus, mida mul kahjuks enam näha ei õnnestunud.
Ja muidugi nagu alati kõike lahedaid tegevusi jälgides soovin ma, et oskaksin ka seda. Seekord ma rula kätte ei võtnud, aga mine tea ehk õnnestub seegi ära proovida siin.

Reykjaviki filmi festival
Juba 2 nädalat käib Reykjavikis hoogne filmi festival. Ka mina olen üritanud vähemalt mõnelegi seansile jõuda. Siiani olen näinud 4 filmi ning homme lähen järgmisele.

- Mandoo (Iraak): film Iraani kurdide teekonnast Iraagist tagasi Iraani. Oli väga huvitav näha teekonda ning mõnes mõttes „igapäeva elu“ Iraagis – terroristide tagaajamine, maamiinid maantee kõrval, põlevad autod ja palju haavatuid. Filmi tegi huvitavaks see, et kogu tegevus toimus läbi ühe vanamehe silmade (kui tema magas oli pilt must jne.) ning lisaks oli vaatajatel võimalus vanamehe nägu näha vaid üks kord filmi jooksul, kui ta peeglisse vaatas ning millegipärast oli see just ka selle filmi kõige jõulisem hetk. Hindeks annaks sellele filmile 7/10st punktist.

- Littlerock (USA): film Californiasse saabunud Jaapani tüdrukust, kes armub väiksesse linnakesse, kuid hiljem avastab, et kõik ei ole kaugeltki perfektne. Filmis saab näha armastust vastu armastuseta, rassismi probleeme, Jaapani ja Ameerika ajaloolisi suhteid ning eelkõige ühe tüdruku teekonda väikeses linnas nimega Littlerock.
Selle filmi juures meeldis mulle fakt, et toodi vaatajateni tõene pilt suhetest, kultuuride erinevustest ning ebaõiglusest. Hindeks 8/10

- How I ended my summer (Venemaa): film räägib Arktika Ookeanis oleval saarel asuvast Vene polaarjaamast, kus kaks meest viivad läbi strateegilisi uuringuid. Üks oluline raadio sõnum muudab aga õhkkonna pingeliseks. See film meeldis mulle kõige enam, sest film toob vaatajateni olukorra, kuidas ühe inimese ülemõtlemine põhjustab mitmeid väga kriitilisi olukordi ning kuidas see kõik muutub nooremale mehele suureks katsumuseks. Hindeks 9/10

- Inside America (Austria): filmis tuuakse esmalt vaatajateni detailid, mis peaks peegeldavad Ameerikat, kui heaolu ühiskonda (lipu heiskamine, koolis The American Dream juurutamine jne.) ning teisest küljest näitab tegelikust Texases Brownsville’s olevast keskkooli elust (narkootikumid, vägivald, ükskõiksus, noored emad, iluduskuningannad, lootusetus jne.). Filmis juures meeldis mulle, et päris karmilt oli peegeldatud tegelikkust ning milline iroonia käib käsikäes koolis juurutatava unistusega vabadusest ning jõukusest. Võib-olla probleem siin oli see, et sellist pilti Ameerikast olen tegelikult varemgi näinud nii et midagi uut tegelikult sealt ei tulnud. Hindeks 7/10

Homme siis The Camera murderer..loodame parimat:D

Sulla - mulla
Lisaks olen peale kõige selle veel suutnud testida ära ka kaks kohalikku ujumiskeskust. Nimelt on siin kombeks palju käia vees ligunemas:D. Lisaks tavalisele ujumisbasseinile on igas kohas tundud sooja vee vannikesed ja aurusaunad.

Oma kahe käigu jooksul avastasin, et minu kodule lähim paik on kõvasti suurem ja parem. Seal on ligi 4-5 sooja vee vannikest, kaks suurt basseini ujumiseks ning üks liutoru. Sooja vee vannikeste temperatuur varieerub 36-43ºC vahel. Väga imelik tunne on tulla külma, tuulise ja vihmase ilmaga bikiinidega välja sooja vette istuma. Samas pean mainima, et see on päris lõõgastav. Peaks vist tihedamini ennast sinna vedama.
Igal juhul kui on plaanis Reykjaviki tulla, siis saab siin palju vees sulistada ning lihtsalt lõõgastuda – tõeline paradiis kas pole :).

Coffee-knitting meeting (kohvi- ja kudumisring)
Teate, olen täitsa unustanud mainida, et Islandil on üks väga oluline tegevus, mida kõik oskavad – nimelt KUDUMINE. Iga teine noor võib siin sulle sokke, salle, mütse ja kampsikuid kududa. Nii on vähemalt kuulujutud :).

Niisiis otsustasid kamp keelekursuse tüdrukuid asja käsile võtta ning koos kuduma hakata. Selleks toimuvad meil iga reede kohvi- ja kudumisringid, kus üks mõned kogenenumad juhendavad algajaid ning kõigil on peagi valmimas soojad villases sallid, mütsid, sokid ja kampsikud :D.
TÄNA sattusin mina esimest korda sellele kohtumisele. Kahjuks ei olnud mul kaasas ei lõnga ega vardaid, aga minust kujunes selle õhtu asendamatu lõngakera meisterdaja (Tähendus: keegi kes poes müüdava lõnga kerasse keerab, et kudujal oleks mugavam kududes).

Järgmine kord plaanin aga ka mina endale materjalid osta ning asja käsile võtta.

Ma vist olen hulluks läinud! Homme kavatsen ühepajatoitu valmistada, järgmine reede hakkan kuduma salli ning koristusproff ma juba olen – Täiuslik perenaine või mis?

Jääge minuga kuni järgmise Meeleheitel Koduperenaiste episoodini :)

-----------------------

*Ahjaa...mõned igapäevased nähtused siin Reykjavikis

Zombid ja uisutamine

Kinos käidud

Niih lõpuks sai kaua oodatud Resident Evil 4 vaadatud. Kindlasti on enamus zombi, vampiiri või muude sarnaste filmide armastajad juba ammu seda filmi näinud, aga võin siiski mõned omapoolsed kommentaarid siia lisada:).

Filmi üldmulje on ok. Mulle meeldis, et lõpuks ometi ei olnud Milla'l terve filmi jooksul supervõimeid..ma juba kardsingi, et sellest võib midagi liiga hullu tulla. Siiski nagu igas mitme järjega filmis, oli ka siin veidike ikkagi ülepingutatud. Mängus olid juba mitte ainult zombid vaid keegi zombi, vampiiri ja mingi imeliku olendi segu ning kohati sai isegi vana head Matrix'i näha.

Siiski filmi parim ja naljakam osa oli koht, kus kamp inimesi oli ennast zombide eest varjunud vanasse vangla hoonesse ning kogemata oli kõikidest põgenenud vangidest alles jäänud vaid üks vang, kes hiljem ka inimeste kamba vanglast välja juhatas. Nali siin on see, et vang kes neid kõiki vanglast välja üritas aidata oli ei keegi muu kui Prison Break'i Wentworth Miller.

Ei oleks küll teda osanud oodata zombi filmis ja veelgi enam kehastamas vangi, kes jälle ühest vanglast välja tahab pääseda - iroonia missugune.
Igaljuhul nalja pakkus see film mulle palju! Võite huvipärast filmi ära vaadata, seal on veel väga palju huvitavaid hetki aegluubis ning muusikaga kooskõlas.

Näiteks Milla näoilmed aegluubis relvaga tulistades või Ali Larter ja üks hiigelkollidest aegluubis vangla pesuruumis purskava vee taustal üksteise poole jooksmas. Fantastiline:D

* NB! Islandil 3D filmile minnes pead sa oma prillid ise kaasa võtma või kohapealt kinopiletist eraldi ostma - milline tore viis veel raha klientidelt saada:D

Jää nähtud

Reykjavikis on viimastel päevadel päris selged ja ilusad ilmad olnud, küll veidike tuuline ja jahe, aga siiski päikesepaisteline ning öösiti on nähtud ka juba esimesi virmalisi. Siiski minul kui põlisel eestlasel tekib juba väike igatsus meie jäiste teede ja lörts-lumiste tänavate järgi.

Niisiis otsustasin koos teistega minna kohalikku jäähalli uisutama, et näha ära milline jää Islandil välja näeb.

Selles konkreetses kohas olid uisud juba päris palju päevi näinud, jää oli juba tükk aega puhastamata ning uisuvälja kattis tihe jõmpsikate kiht. Siiski läks olukord paremaks, kui jäämasin jää veidike paremaks tegi ning vana hea uisutamine ka meenuma hakkas. Kohal oli Nupur'is meie põhiline filmimees ning ka seekord sai väga toredaid klippe uisutamisest, lollitamisest jne.

* Mina ja Riccardo

Uisutamine koos kambaga (20 ja rohkem inimesi) maksab Reyjavikis 700ISK ja siin vist puudub neil ajalimiit - lõbutse aga mõnuga.

-----------------------------------------------

* Visake pilk facebookis minu kontole, kus on kaks video "Icelandic Dreams" Part 1 ja 2, mis katavad ära ilusti kõik 3 Nupur'is veetud nädalat - meie tegevused, õppimised ja naljad:). (usun, et peaksite seda nägema minu profiilile minnes)

Tore nädalavahetus

Järjekordne nädalavahetus on möödas. Kuulujutt vastab tõele, aeg liigub vahetusõpilasena väga kiiresti. Paljud, kellega olen juba headeks sõpradeks saanud otsivad juba lennupileteid tagasi oma koduriiki ja ka minu mõtted mõlguvad hetkesse, kus pean head aega ültema...Ei, ma siiski keeldun veel sellele mõtlemast.


Hetkel on veel palju päevi tulemas, mil saame koos pidutseda, juttu ajada ja lihtsalt elu nautida. Seda tegime me ka sel nädalavahetusel. Kiiremad on jõudnud juba ka facebookist näha, et käisin Islandil tuntud Golden Circle ühepäevasel reisil. Kuigi olin hirmus väsinud eelmisel õhtul toimunud sünnipäevapoest karaoke baaris, ajasin end hommikul kell 7 siiski üles ning olin õigel ajal platsis.

Réttir ja Golden Circle

Bussis võttis meid vastu juba hommiku vara särtsu täis blondide juustega giiditädike "Jæja, góðdan daginn". Kuigi tema jutt tundus huvitav ei suutnud ma esimese bussiotsa kohe mitte üleval püsida ning vajusin kergesse unne, kuuldes hägusalt giidi parasiitsõna "Jæja, jæja...".

Esimene peatus toimus siiski veel enne Golden Circle peamisi peatuspunkte. Peatusime nimelt, et näha kuulusat Réttir, kus siis kõik muidu vabalt mägedes ja maastikul rohtu närivad lambad kokku on kogutud ning kuhu talunikud on kokku tulnud, et oma nummerdatud lambad kõigi seast välja sorteerida.

Alguses tundus kõik nii põnev...vastu vaatas terve hunnik lambaid, kes omavahel aktiivselt suhtlesid ning inimeste rõõmuks oli kõrval aedikkusse toodud ka käputäis nunnusid Islandi hobuseid. Siiski muutusin peagi kurvaks, kui tarandikule lähenedes märkasin keskel kogunenud inimesi, kes ajasid taga seal olevaid lambaid...õige numbriga lamba korral siis haarati vaesekestel sarvedest kinni ning jalgadega lammast paigal hoides vedasid inimesed nad vastavalt konkreetse taluniku eraldatud sektorisse. Ma tean, et see on siin inimlikum viis, kui võib-olla mujal maailmas, kuid siiski vaadates värisevaid ja surmahirmul lambaid, hakkas mul neist kahju.


Õudust lisasid ka poolverised lambad, kes olid suures hirmus või kogemata oma ühe sarvedest murdnud ning tatsasid nii seal ringi. Muidugi viisid omanikud vigastatud lamba kohe oma sekotrisse ära, kuid kurb oli ikkagi.

Oih..aga nuh elu on kord selline!

Siiski leidsin endale seal aja viiteks ka veidike toredamaid tegevusi. Nimelt leidsin kaks eriti armsat hobust ühes sekotris chillimas ning otsustasin neid veidike jälgida. Kuna Islandil on kõik inimesed üles kasvanud hobustega ja hobused üles kasvanud inimestega, siis ei olnud see üldse imelik näha väikseid lapsi hobusele patsi punumas ning ühel hetkel ka sadulata hobusega sõitmas. Lisaks olid lapsed hobustesse nii kiindunud, et otsustasid neid pikalt pikalt kallistada ja ninnu-nännutada.

Teiseks suursündmuseks seal oli väike husky kutsikas, kes oma suurte silmadega enda ümber olevat maailma avastas ning kõigile palju nalja pakkus. Sain ühe väga laheda pildi ka sellest krutskivennast - vaata facebookist:D.


2,5 tunni pärast koguti meid kokku ning sõit jätkus nüüd juba Golden Circle radadel. Esimeseks peatuseks olid geotermiliselt aktiivne ala, kus asetsevad kaks suuremat keisrit: Strokkur ja Geysir. Kahjuks on suurim Geysir aktiivne rohkem maavärinate ajal ning seda meil näha ei õnnestunud, kuid siiski pakkus palju meelelahutust ka Geysir'i vend Strokkur, kes oli meie tuleku ajaks end väga aktiivselt ettevalmistanud ning esines oma veepursetega peaaegu iga 3 min tagant.

Pärast kerget lõunat jätkus meie sõit ning järgmiseks peatuseks oli Gullfoss'i kosk. Õnneks läks bussiga sõites alanud vihmasadu üle just selleks ajaks, et saaksime teha ilusaid pilte kuulsast kosest. Seal tundsin jälle üle pika aja linnast eemal olles, kui võimas võib ikka loodus olla ning kindlasti ei tohi kunagi unustada, kui väikesed me kõige selle kõrval oleme:).



Tore laupäevane pärastlõuna jätkus Islandi rahvuspargis Þingvellir, mis on Islandile oluliseks paigaks, sest sinna rajati esimene Islandi parliament (Alþingi) 930 aastal. Lisaks on see paik oluline geoloogiliselt, sest sellel alal on selgelt näha mandrite triivi Põhja-Ameerika ja Euraasia tektoonilite plaatide vahel, mis väljendub siis mitmete maakoore lõhangute näol ning nende kahe plaadi vahele jääv ala on siis nö no mans land. Lisaks asetseb seal alal ka Islandi suurim looduslik järv Þingvallavatn.

Loodan, et sain kõik selle geoloogilise poole õigesti kirja siia, igal juhul on see üks täitsa suur sündmus olla sellises kohas:D.


See oli üks järjekordne kordaläinud laupäev, millele järgnes kvaliteetne aeg Erasmuse rahvaga ning sellele järgnes rahulik ning kergelt õppimise meeleolus pühapäev.

Põnev, põnev

Kirbuturul

Olen siin juba üle kuu aja olnud ning lõpuks ometi jõudsin ka mina ennast kohalikule kirbuturule vedada. See on üks parimatest kohtadest, mille ma siiani avastanud olen. Seal on olemas nii uusi kui kasutatud jalanõusid, riideid, kotte, plaate, filme, raamatuid, Islandi traditsiooniliste mustritega kampsuneid jne jne.

Mina olin seal seekord vaid 1 tund, aga nuh kui sa ikka midagi head leida tahad tuleb veidike kauem seal olla ning korralikult sobrada. Õnneks on see avatud iga nädalavahetus nii et küll ma jõuan sealt endale ka odavalt mõned mugavad head jalanõud leida. Seal oli isegi väga normaalseid jalanõusid, aga kahjuks ühele korralikule suurele Eesti naise jalale on ka siin raske midagi leida. Ma ei anna alla:D.

Siiski sel korral ei suutnud ma vastu panna väga armsale Islandi traditsioonilisele kampsunile ning ostsingi selle ära:P. Sain selle siinsete kampsunite seast odavamalt 15 000 ISK, kuid mujal Reykjavikis on samasugused kampsunid umbes poole kallimad. Minu makstud hind on üldjuhul uute kampsunite puhul selline minimaalne, sest islandi lambavillast kampsuni tegemine võtab vähemalt nädalake ning vill ise on väga kvaliteetne (nii räägiti vähemalt mulle:D).

*Minu nunnu siis:D

Korralikult nina kirbuturu lõhnasid täis tõmmanuna lonkisime kahe islandi keelekursuse kaaslasega pitsabaari ning lasime heal maitsta.

Ohoo, koerad

Ahjaa ja muide sel päeval toimus keset Reykjaviki peatänavat Laugavegur väike koerte rongkäik. Tundub, et koerad on siinkandis haruldane nähtus ning nende ilmumine linnatänavatele oli suureks rõõmuks kõigile. Pilte kahjuks teha väga ei õnnestunud, aga kohale olid roninud suured koerad, väiksed koerad, islandi kampsikutes koerad jne. Muidugi ei jäänud nägemata ka korralik tänavate roojamine armsate kutsude poolt. Aga mina annan andeks, nad olid ikka täitsa toredad.

Pidu

Nii kui väljas pimedaks läheb ronivad kõik Erasmuslased oma urgastest välja ning kogunevad, et pidutseda. Nii juhtus jälle laupäeval. Tegelikult oli plaanis minna vaid vaatama ühte kaasõppurit, kes oli reedesel peol õnnetul kombel oma jala murnud. Sinna jõudes kogunes peagi suurem hulk rahvast väiksesse külalistemaja kööki ning tekkisid plaanid liikuda edasi. Nii siis avastasime üks hetk end ühe islandi keelekursuslase buddy uhkest korterist, kus muidugi esimese asjana kohtasin Islandi AIESECareid, noo neid leiab ikka igalt poolt:D.

Edasi liikus pidu Reykjaviki pubisse 11, kus teine kaasõppur oma sünnipäeva pidas. Nii need asjad siin meil käivad. Kuskil kellegil on alati mingi pidu või niisama olemine. Loodame, et see aasta jooksul nüüd maha ei jahtu - kurb oleks.

Veidike kultuuri

Pühapäeval otsustasin asja veidike rahulikumalt võtta ning lõin kampa 3 kunstihuvilisega, kellega läksime Listasafn Reykjavikur (Reykjaviki Kunstimuuseumisse), kus toimus parajasti viimast päeva Edvard Munch'i graafiliste tööde näitus. Lisaks saime näha ka Cindy Sherman'i Untitled Film Stills ja Strides, from the National Gallery collection. Huvitav on üle pika aja käia jälle näitustel ning näha tõelist kunsti. Viimasena mainitud kollektsioonis leidus ikka igasuguseid veidraid teoseid, aga selline on kunst:D...vist...või???

*Kunstimuuseum

Kultuurist üleküllatuna vedasime oma eelneva õhtu peost väsinud kehad armsasse kohvikuse, jõime kohvi, sõime kooki ning pajatasime oma elukestest. See oli üks väga mõnus pühapäevake.

Tõeline Islandi toit

Kuna teisipäeva varahommikul pidi üks minu ajutistest korterikaaslastest tagasi Austriasse sõitma, siis esmaspäeval otsustasime kambaga välja minna ning koos viimase õhtusöögi võtta. Selleks ronisime Reykjaviki südalinna ääres olevasse sadamasse, kus leidsime esmapilgul veidike viletsavõitu söögikoha, kuid lõpus osutus see tõeliseks Islandi paigaks. Nimelt saab sealt kogu Islandi parimat merivähi suppi - see oli tõesti väga hea. Lisaks sain maitsta ka kuulsat vaalaliha, mingisuguse karbilise liha (scallop) ja lisaks andis omanik meile tasuta maitsta ka putrid shark (meie mõistest siis roiskunud hailiha, sest värskena peaks hailiha mürgine olema). Kõik muu oli talutav, aga see hailiha on üks tappev suutäis. Õnneks otsustasin maitsta vaid ühe imeväikese tükikese, aga ka juba siis käis hais ülepea ning maitse oli veelgi hullem:D. Samas üks meie kohalikest korterikaaslastest kugistas lausa 3 tükikest alla. HULL!

* Roiskunud hailiha



Nüüd saan vähemalt öelda, et kõige olulisem Islandi toit on maitstud: lambapea, vaalaliha, hailiha ja ka kohalik puskar sai Nupuris ära maitstud. Võin öelda, et fänn ma just ei ole, aga elus olen..niiet siia tulles tasub proovida:D.

UUS KAPP

Lõpuks on minu suured otsingud lõpule jõudnud. Teine väga väga hea koht Reykjavikis on The Good Shepard - kasutatud asjade kauplus. Seal on asju alates kujukestest, kööginõudest kuni mööblini ja ratasteni välja. Just sealt leidsin mina endale ka väikese puhvetikapikese, mida olin nii kaua otsinud. Siiani elasin veel osaliselt kohvris, aga nüüd sain lõplikult oma pudi-padi ka kappi ära mahutada. Kapp maksis vaid 500 ISK, mis on vähem, kui õlu baaris:D.

Mis arvate, kas oli hea kaup?

Pidin seda küll veidike kohendama, sest ülemine riiul oli veidike rokane, aga natuke puidumotiiviga kleeppaberit ning ta näeb välja nagu uus. Ma olen ikka enda üle uhke. Lisaks tean nüüd kohta, kus saab peaaegu ilma rahata päris huvitavaid asju. Minust võib veel seal täitsa tihe külaline saada.

Veel üks pidu

Selleks, et ikka tähistada oma head ostu ja muidugi kuna ESN korraldas järjekordse peo, läksin kolmapäeval jälle välja. ESN on siin teinud väikese kokkuleppe kohaliku baariga, et tudengid saaks veidike odavamalt õlut (500 ISK) ja vahest on isegi tasuta õlu mõned tunnid. Muidugi peab sellel baaril midagi viga olema, et ta nõustub meile tasuta ja odavamalt asju jagama. Nii see ongi - tegu on nimelt geibaariga:D. Suur oht meie meessoost kaaslastele - aga niikaua kui me oma kambaga koos sisse sajame, on kõigil tore ning muusika on minu arust ka täitsa hea.

Mis edasi?
Muidu on ikka kõik täitsa tipp ja topp. Nädalavahetusel on plaanis minna ülikooli poolt korraldatavale ühepäevasele tripile - The Golden Circle - populaarne teekond Reykjaviki ümbruses turistidele, kus saab näha Þingvellir parki, Gullfoss'i koske ja Haukadalur'i geotermiliselt aktiivset orgu (seal on keisrid Geysir ja Strokkur)

Oi ja teate, peagi on siin kinodes Resident Evil 4 - seda peab ka kindlasti millalgi vaatama minema:)

Varsti kirjutan jälle...sjámst, bless

--------------------------------------------------------------------

* Lihtsalt üks ilus pilt - teel IKEAsse